Magnive

Sissejuhatus - hügieen, ergonoomika, patsiendi uurimine

Sissejuhatus
HambaArstieetika põhimõtted lühidalt
Hambaarsti suhted ametiga
  • pidevalt ennast täiendada
  • kõik ravisse puutuv on konfidentsiaalne
  • tõendeid ja kommentaare andes tuleb olla erapooletu
  • abiandmise kohustus (abi andmast ei saa keelduda ilma mõjuva põhjuseta; kui ei suuda ise abi anda, tuleb suunata mujale)
  • hambaarst ei tohi hambaravitööga taga ajada üleliia suurt isiklikku ainelist kasu
  • patsiendi ühiskondlik positsioon ei tohi mõjutada arsti–patsiendi suhteid
Hambaarsti suhted avalikkusega
  • hambaarst on professionaal ja tal tuleb vajaduse korral anda avalikkusele suu ja hammaste ravi puudutavaid nõuandeid vältides samal ajal iseenda esiletõstmist
  • ravi alguses tuleb patsiendile selgitada ravi plaani ja patsiendi soovi korral esitada kalkulatsioon ravikulude kohta; ravikuuri käigus esile kerkivatest raviplaani muutustest tuleb informeerida ka patsienti
Hambaarsti suhted kolleegidega
Kollegiaalsus - ametivendade vastastikune austamine, abistamine ja koostöö, mille eesmärgiks parem ravikvaliteet, kogemuste vahetus ja ebaterve konkurentsi vältimine.
  • patsiendi kolleegi juurde ravile saatmisel tuleb kirjutada saatekiri, kus oleks hea ära tuua ka senini antud ravi
  • hambaarst ei peaks alustama ravi sellisel patsiendil, kelle ravikuur on pooleli teise hambaarsti juures; patsiendile tuleb siiski anda vältimatu esmaabi
  • hambaarst ei tohiks kolleegi tööd (ilma mõjuva põhjuseta) kritiseerida; kommenteerides teise arsti tööd tuleks enne välja selgitada kõik antud ravi(plaani) mõjutanud tegurid ning asja arutada ka asjasse puutuva hambaarstiga
  • kui hambaarstide vahel ilmneb arusaamatusi asjadest, mis puudutavad nende tööd, tuleb neil kõigepealt asjad selgeks rääkida omavahel; kui see ei õnnestu, siis anda probleem lahendada eriala liidu vastavatele organitele; ravitööd puudutavaid erimeelsusi ei peaks tooma avalikkuse ette
Hambaarsti suhted alluvatega
  • alluvatega suheldes tuleb olla asjalik ja kontrollida et nad tegeleksid oma tööülesannetega, töötulemuste eest vastutab arst
Patsiendi-arsti suhted
  • hea hambaarst on oma alal pädev ja täiendab ennast pidevalt
  • arst peab kuulama patsienti, samal ajal vaatlema teda “kõrvalt” ning tegema vajalikke tähelepanekuid
  • patsient ootab tema isiku eripära ja soovide arvesse võtmist (patsiendi personaalsus, vanus, sotsiaalne taust, varasemad kogemused)
  • patsienti solvab hambaarsti kiirustamine, rutiinsus, vähene jutt ja ainult haiguse sümptomitele keskendumine
  • tänapäeval ei taha patsient olla rollis, kus ta peab kannatlikult ja küsimata alistuma “eksimatu” hambaarsti poolt heaks arvatud ravile
  • haigusega kaasnevad hirm ja mure on normaalsed reaktsioonid, millele isiksusest sõltuvalt võivad lisanduda häbi ja süüdlase tunne (patsienti ei tohiks noomida ega teda naeruvääristada, sest haiguse tõttu alaneb patsiendi võime naljast aru saada)
  • patsiendi motiveerimine koostööks sõltub paljus hambaarsti võimest parandada patsiendi enesetunnet (vähendada hirmu) ja vältida tema alandamist
  • TELL - SHOW - DO: kõigepealt seleta ja näita ning alles siis tegutse (ka täiskasvanuid ravides)
 
Hambaarsti kümme käsku ebameeldivuste vältimiseks
    1. Kindlusta, et antud ravi oleks võimalikult kõrge kvaliteediga!
  • Ära anna liigseid lubadusi ega asjatuid lootusi!
  • Informeeri patsienti kõigist raviga võimalikult kaasaskäivatest negatiivsetest ilmingutest (näiteks välimuse muutus, funktsiooni häirumine, mööduv tundmuse muutus).
  • Ole kindel, et patsient on aru saanud raviplaanist ja sellest tulenevatest ravikuludest.
  • Ürita püsida lubatud ravikulude kalkulatsioonis ja lepi eelnevalt kokku selle maksugraafiku suhtes.
  • Pea meeles, et arstina, pead patsiendile ka inimesena kaasa tundma (empaatia).
  • Sinul võib päevas olla palju patsiente, kuid patsiendile oled sina selle päeva ainuke hambaarst; patsient pole süüdi kui sul kodus või tööl probleeme esineb, nii et ole patsiendi suhtes sõbralik!
  • Ära nõustu sellise raviga, millest tead, et see pole patsiendile parim (on vähe kasulik või kasutu); mõned patsiendid on väga iseteadvad ja nõudlikud; (näiteks vana proteesi parandus kui tuleks teha uued, hamba eemaldamine kui see oleks säilitatav; hamba suhu jätmine kui on teada, et sellest enam asja ei saa).
  • Seleta patsiendile ravi ajal, mida teed ja miks!
  1. Sulle ei meeldi oodata? Ära arva, et see patsiendile rohkem meeldib!
 
Hea teeninduse kiirkursus
    • naerata
    • vaata silma
    • kõneta klienti nimepidi
    • pühenda kogu oma tähelepanu kliendile
  • reageeri kliendi ilmetele ja žestidele
  • räägi sama kiiresti ja kõvasti kui klient
  • näita välja et austad klienti
  • ole rahulik ja lõdvestunud
  • ole hoolitsetud ja puhas
 
Hügieen hambaravikabinetis
Iga patsient võib on potentsiaalne patogeense mikroorganismi kandja. Selle pärast tuleb kindlaid standardseid ettevaatusabinõusid täita iga patsiendi kõikide raviprotseduuride juures sõltumata patsiendi (oletatavast) nakkuse diagnoosist. Patsiendi ega ka ravipersonali viiruslikku infektsioonhaigust pole tihti võimalik diagnoosida anamneesi ja kliiniliste nähtude põhjal. Samuti võib patogeense mikroorganismi poolt põhjustatud infektsioonhaigus diagnoosimata jääda ka pärast laboratoorseid teste. Ka on võimalik, et patsient varjab mingil põhusel oma haigust. Infektsioonhaigused on nakkuvad ka enne haiguse kliiniliste nähtude ilmnemist. Seepärast peab hambaarsti töökeskkonna hügieenitase olema nii kõrge, et see välistaks nakkuse siirdumise patsiendilt teisele (keskkonnast), ravipersonalilt patsiendile või patsiendilt ravipersonalile.
Hambaravis on tähtsamad nakkusteed kontaktnakkus ja hingamisteede kaudu toimuv nakatumine. Kontaktnakkus võib olla otsene või mitteotsene. Indirektse leviku korral levivad mikroorganismid ravipersonali määrdunud käte (küünte aluse, sõrmuste, kellade), riiete, instrumentide, raviks vajaliku aparatuuri (näit valguslamp) või uniti veesüsteemi abil. Üheks indirektseks leviku teeks on näiteks telefon, mida kasutatakse raviruumis.
Otsese infektsiooni leviku korral annab haigusekandja mikroorganismid edasi tervele isikule füüsilise kontakti kaudu: vere, sülje või teiste limaskestalt või (mikro)haavadest pärit eritiste abil (levikutee võib olla hambaravipersonalile või ka vastupidi). Inokuleerimise korral satub nakkusohtlik materjal otseselt kudedesse näiteks nõela, noa, puuri või matriitsi torke/lõikehaava kaudu.
Haigustekitaja võib siirduda inimeselt teisele hingamisteede kaudu kas piisknakkuse või aerosoolina. Samuti on piisknakkusega tegemist kui veri ja/või sülg pritsuvad (kahjustatud) nahale, suu limaskestale või silmade membraanile.
Nakkushaiguse levikuks vajatakse pisikut, mis on võimeline põhjustama haigust. Et haigust põhjustada peab mikroobe olema piisavalt palju ja nad peavad pääsema (nakkuvasse) kontakti haigust vastuvõtva (vastuvõtliku) organismiga. Aseptika reegleid jälgiva töökorralduse peaeesmärk ongi läbi lõigata see nn infektsiooniahel, et nakatumist ei toimuks.
Nakatumise tagajärjel sündiv haigus sõltub haigustekitajate hulgast ja omadustest, nakatumise viisist ja tihedusest ning vastuvõtja vastupanuvõimest. Rahvastiku vananedes kasvab krooniliste haigete arv, kelle tarvitatavad ravimid muudavad nad haigustele vastuvõtlikumaks. Infektsioonialtid on näiteks vähki põdevad, siiratud organiga ja HIV-infektsiooniga patsiendid ning vanurid. Neil võib isegi suhteliselt ohutu mikroorganism põhjustada tõsise haiguse.
Viirusliku, bakteriaalse ja seeninfektsiooni levikut hambaravivastuvõtul saab tõhusalt ennetada kõrgetasemelise hügieeniga. Hea käte hügieen, õigesti kasutatud kaitsekindad, kaitseriietus ning tarvikute ja tööpindade katmine on lihtsad ja tõhusad meetodid. Suurim risk kaasneb teravate instrumentide põhjustatud torketraumadega. Neid õnnetusi saab vältida kasutades ühepealisi teravaid instrumente, asetades süstalnõela kaitse tagasi seda käes hoidmata (vaid soovitavalt spetsiaalses hoidjas) ning kogudes teravad nakkusohtlikud jäätmed eraldi torkekindlatesse nõudesse.
Kaitsekinnaste kasutamine vähendab torkehaava korral kudedesse jõudva vere hulka ja võib hoida isegi naha tervena. Nõela kuju ja suurus mõjutavad torkehaava nakatava vedeliku hulka ja mikroorganismide hulk selle nakkuvust. Infektsiooniriski mõjutavad otseselt vastuvõtu üldine hügieenitase, raviprotseduuride sooritamise kvaliteet ning verenakkusohtlikke patsientide osamäär ja torkehaavade hulk.
Instrumentide desinfektsioon
Hambaravivahendid jaotatakse “puhtuse” nõuete põhjal nelja klassi:
  1. steriilsed
  2. steriliseeritud
  3. desinfitseeritud
  4. puhastatud
Puhtusaste sõltub protseduuri iseloomust ja operatsioonikohast, millega instrument puhastuse, desinfitseerimise ja steriliseerimise järgselt kokku puutub.
Steriilsed
Steriliseerimise eesmärk on hävitada kõik mikroorganismid (viirused, bakterid, seened, eosed). Invasiivsete toimingute puhul, kus puututakse kokku verega või millega võidakse läbistada limaskest, tuleb kasutada steriliseeritud ja steriilselt pakitud instrumente. Steriilsed peavad olema instrumendid, mis tungivad läbi organismi kaitsebärjääride (nahk, limaskest, email/dentiin) ning jõuavad kontakti sidekoe, luu või pulbiga. Siia alla kuuluvad instrumendid, mida kasutatakse kirurgias, endodontias ja parodontoloogias. Steriilseid pakendatud instrumente säilitatakse toasoojuses kaitstuna niiskuse ja tolmu eest. Steriilsuse säilivusaeg sõltub pakkematerjalist ja pakendi sulgemisviisist. Pakendile tuleb enne steriliseerimist märkida viimane kasutamispäev. Pakend avatakse nii, et instrument säilitaks steriilsuse.
Steriliseeritud
Siia rühma kuuluvad vahendid steriliseeritakse autoklaavis või kuumõhukapis ja säilitatakse tolmu-, niiskuse- ja tõmbusevabas kaanega karbis või sahtlis. Instrumendi kasutustsükkel peab olema tihe – neid tuleks desinfitseerida vähemalt korra nädalas. Steriliseeritud instrumendid on normaalse kasutuse korral küll kontaktis terve naha ja limaskestaga, kuid ei läbista seda. Hambaravis kuuluvad siia alla kõik täidiste valmistamiseks ja proteetiliseks raviks ettenähtud instrumendid. Samuti ka mikromootori sirg- ja nurkotsikud ning turbiini otsik.
Desinfitseeritud
Desinfitseerimine peab toimima patogeensete mikroobide ehitusse ja ainevahetusse nii, et need kas hävinevad täielikult või väheneb nende arv niipalju, et nad ei suuda põhjustada nakkust. Desinfitseerimine viiakse läbi kõrge temperatuuri abil või keemiliselt. Instrumentide puhul tuleks eelistatakse kuumdesinfitseerimist.Siia rühma kuuluvad vahendid, mis on küll kontaktis terve nahaga, kuid mitte otseses kontaktis patsiendiga: jäljendmaterjali segamisvahendid, vatirullihoidjad, ortodontilised traadid jms.
Puhastatud või pestud
Puhastades eemaldatakse vahenditelt mustus, tolm ja suurem osa mikroorganismidest. Puhastatakse mustust eemaldava puhastusainega mehhaaniliselt hõõrudes, harjates või surve all pestes. Siia rühma kuuluvad vahendid on kontaktis vaid patsiendi terve nahaga, kuid mitte limaskestaga: käsipeegel, kaitseprillid, kaitsekatte hoidja.
Desinfitseerimine.
Desinfitseerimine peab toimima patogeensete mikroobide ehitusse ja ainevahetusse nii, et need kas hävinevad täielikult või väheneb nende arv niipalju, et nad ei suuda põhjustada nakkust. Desinfitseerimine viiakse läbi kõrge temperatuuri abil või keemiliselt. Instrumentide puhul tuleks eelistatakse kuumdesinfitseerimist.
Alkoholid mõjuvad paljudele mikroobiliikidele ning on kiire toimega. Desinfitseeritavad pinnad ja instrumendid peavad olema eelnevalt puhastatud, sest alkoholi “mustusest “ läbitungimisvõime on nõrk. Etüülalkoholi e. etanooli kasutatakse enamasti 80% lahusena, mille puhul on arvestatud ka võimaliku lahjenemisega (efektiivseim toime 70%). Isopropanooli kasutatakase 43-45%na. Mõjub ka viirustele. Ei ole allergiline ega toksiline. Alkohol on tuleohtlik.
Aurusterilisatsioon auruautoklaavis.
Autoklaavis hävinevad mikroobid rõhu all oleva veeauru, kuumuse ja ajafaktori koostoimel. Küllastunud aur suunab aurustumissoojuse steriliseeritavale materjalile. Materjali pinnal olevad mikroobid märguvad, valkained koaguleeruvad ja mikroobid surevad. Kuna õhk takistab auru tungimist pakendis materjalini ja nurkotsikute sisekanalitesse, tuleb see sterilisatsiooni alguses autoklaavist eemaldada.
Kuumõhusterilisatsioon
Kuumõhusterilisatsiooni puhul hävinevad mikroobid põledes. Mikroobid taluvad kuiva kõrget temperatuuri hästi, mille tõttu kasutatakse kõrget temperatuuri ja pikka toimeaega. Kuum õhk muudab klaasi ja metalli hapraks ning nüristab teravaid instrumente.
Ravipersonali individuaalne hügieen
Tööriideid
  • Tööriideid vahetatakse puhaste vastu vähemalt kaks korda nädalas või kohe, kui need on (nähtavalt) määrdunud.
  • Tööriiete materjal peab taluma korduvat pesemist 85°C juures.
  • Tööriiete pesemist kodus tuleks vältida. Neid peaks pesema töökohal või laskma pesta pesumajas.
  • Tööriietuse alt ei tohi välja jääda tsiviilriideid.
  • Parim mudel oleks kõrge kaelusega tagant kinnitatav küünarnukkideni ulatuv tihedakoeline jakk.
  • Töö- ja tsiviilriideid tuleb säilitada eraldi kappides ja vältida nende kokkupuutumist.
 
Käte hügieen
Käsi desinfitseerides ja kaitsekindaid kasutades hoitakse ära mikroobide levik patsiendilt ravipersonalile ja vastupidi. Tehasepuhtad kindad on kas lateks(kumm)ist või vinüül(plast)ist. Latekskinnastes on vähem mikroskoopilisi auke ja need on vastupidavamad. Negatiivne on nende allergiarisk (ravipersonalile lisaks ka patsiendile). Seega tuleks valida hüpoallergilised (madala allergeeni-sisaldusega) latekskindad. Polüetüleenkindad, mida tavaliselt toiduainetööstuses kasutatakse, sobivad kanda töökinnaste peal takistamaks kaartide ja pliiatsite infitseerimist. Protseduuride juures, kus ei puututa kokku patsiendi eritistega, ei vajata ühekordseid kindaid, vaid piisab käte desinfitseerimisest alkoholiga. Mikroobide kinnitumiskohti kätel vähendatakse lühikeste küünte ja käte eest hoolitsemisega (rasvasisaldusega kreemid).
Hambaravitöö ajal on hambaarsti käed kokkupuutes vaid patsiendi suuga ja/või ravitöös kasutatavate instrumentidega. Infektsiooni leviku vältimisel on tähtis korrektne ravitöö tehnika. Töö ajal ei tohi kanda käekella, käevõrusid ega sõrmuseid (ka mitte kinnaste all), sest need on hea kasvulava pisikutele ning takistavad käte hügieeni. Küüne all elab umbes 5 miljonit, sõrmuse all umbes 500 miljonit, küünevallipõletiku korral aga 5 miljardit pisikut. Kinnastatud käes (soojas ja niiskes) kasvab pisikute arv kiiresti mitmekordseks. Pikkade varrukatega tööriietusel peavad olema käised üles kääritud kuni küünarnukkideni.
  • Pese käsi vedela seebiga vaid siis kui need on “nähtavalt” määrdunud (verega, süljega vms)
  • kasuta ainult desinfitseerivat käte vahendit (alkoholi-glütserooli segu; USAs vähemalt 4% kloorheksidiin), kui pesu pole vajalik
  • “no touch handwashing” on kätepesutehnika, kus nii seebidosaator kui ka veekraan avatakse automaatselt või jalaga; kasutamiseks sobivad ka küünarnukiga opereeritavad dosaatorid ja kraanid
Käsi tuleb pesta ja/või desinfitseerida alati
  • tööpäeva alguses
  • enne ja pärast tööd patsiendiga
  • “mustemalt” töölt puhtamale siirdudes
  • kinnaste eemaldamise järgselt
  • pärast tõenäoliselt patsiendi eritistega kokku puutunud objektidega kokku puutumist.
Käte desinfitseerimine toimub 3-5 ml vedela desinfitseerimisvahendi “sissehõõrumise” teel, erilist tähelepanu sõrmeotstele, sõrmede vahedele ja pöialdele pöörates. Ainel lastakse kätel ära kuivada. Harjaga pestakse vajadusel vaid küüntealuseid. Harjamine kahjustab nahka. Käte naha tervise eest tuleb hoolitseda niisutuskreemiga (kuiva ja kareda naha külge kinnituvad mikroobid kergemini ja neid sealt ka raskem eemaldada).
Kinnaste kasutamine
  • kindaid tuleks kasutada hambaravikabinetis kõigi tööoperatsioonide juures, kus puututakse kokku patsiendi eritistega
  • kindad on alati patsiendipuhused
  • sama patsiendi toolis olles pese alati kindad siirdudes “mustemalt” töölt puhtamale
  • ära puuduta kontamineerunud kinnastega “puhast” ümbrust
  • vajadusel võib kindaid desinfitseerida
  • kindad võetakse käest koheselt peale raviprotseduuride lõpetamist, mille järel käed pestakse/desinfitseeritakse.
  • hambaravikabinetist lahkudes eemaldatakse patsiendipuhused kindad
 
Pildil kinnasteta töö tagajärjel ilmnenud herpes sõrmel.
Nina-suumask
  • hambaravi kõigi operatsioonide juures, kus moodustub aerosooli või tükikesi, tuleb kasutada maski (ja prille)
  • maski ei tohiks näole asetamise järgselt enam puutuda
  • kui maski vahetatakse või selle asendit näol kohendatakse, tuleb selleks pesta või desinfitseerida käed
  • mask kaotab oma hingamisteid mikroobide eest kaitsva toime 20-60 minuti möödudes, sõltuvalt niiskumisest
  • mask tuleb koheselt vahetada kui see on nähtavalt määrdunud või niiskunud
Kaitseprillid (või visiir)
  • hambaravi protseduuride ajal vajavad nii ravipersonal kui ka patsient kaitseprille, millega takistatakse aerosoolide ja pritsmete sattumist silma
  • patsiendi silmi kaitsevad need ka üle näo viidavate teravate instrumentide ja kemikaalide ning tumedad prillid ka ereda kohtvalguse eest
  • visiiriga töötades tuleks kanda ka filtreerivat maski
  • prillid pestakse ja vajadusel desinfitseeritakse kasutamise järel
Patsiendi katmine
  • vedelikke mitteläbilaskva ühekordse (paber)servetiga
  • silmade kaitseks kasutatakse tumedaid prille, mis kasutamise järel pestakse ja desinfitseeritakse
  • “nakkusisoleerimise” (5 erinevat taset) korral takistatakse patogeensete mikroobide levimist patsiendilt
  • “kaitseisoleerimise” korral kaitseme nakkustele vastuvõtlikku patsienti seda hambaravi vastuvõtult saamast
 
 
Ümbritseva töökeskkonna aseptika
Ümbritseva keskkonna saastumist saab vähendada töötades patsiendiga ergonoomiliselt õiges asendis, raviprotseduuridele eelneva antibakteriaalse (0,2 % kloorheksidiini) lahusega suud loputades ning õigesti imurit (300 l/s) ja kofferdami kasutades.
Ravitöö ajal tuleks kontakti patsiendi kaardi, pastaka, telefoni ja kabineti sisustusega vältida. Kontaminatsiooni vältimiseks peab siis olemas olema teine paar dokumentidega töötamise kilekindad ja pliiatsikatted. Telefonile vastates võetakse kinnas käest või pestakse see enne puhtaks.
Torkehaava ennetamine ja käitumine torketrauma puhul
Vere vahendusel levivad mikroobid (HBV, HCV, HIV) võivad nakkuda torkehaava korral või infektsioosse vere sattudes katkisele nahale, limaskestale või silma. Haigestumine sõltub saadud mikroobide arvust ja konkreetse organismi vastupanuvõimest. Hambaraviprotseduuride juures põhjustavad traumasid teravad instrumendid, noad, nõelad, metalltraadid ja -matriitsid. Torkehaavasid saab ennetada rahulikult süsteemipäraselt töötades. Teravaid instrumente ulatatakse nii, et terav ots jäär ulataja poole. Tuimastussüstlanõela kaitset tagasi asetades ei tohi seda hoida käes, vaid see on näiteks instrumendi kandiku nurka toetatud või spets hoidjas.
 
Torkehaava tekkides:
  • tuleks kinnas eemaldada esimesel võimalusel (tagades patsiendi ohutuse)
  • loputa haava rohke veega (5 min)
  • loputa haava 80 % piirituse või muu limaskesta desinfitseerimise lahusega
  • vere välja pigistamist haavast ei soovitata
Kõigist veretraumadest tuleb pidada päevikut, et võimalike komplikatsioonide allikat oleks võimalik tagantjärgi leida.
“Patsiendi vahetus” võiks toimuda järgnevalt
I Eelmise patsiendi järelt koristamine
  • pese patsiendi kaitseprillid (ja servetihoidja) vee-seebiga ning desinfitseeri alkoholilapikesega
  • korja kokku kasutatud steriliseerimisele minevad instrumendid
  • (tühi)kasuta puure ja spray-otsikut (imurisse) 30-60 sekundi jooksul süsteemi sattunud mikroobide määra vähendamiseks
  •  

  • ime imusüsteemi 1-2dl vett
  • vaheta kindad ja/või desinfitseeri käed enne järgmisele “puhtamale” töölõigule minekut
II Unit’i ja ravitooli desinfitseerimine
(denatur.piiritusega, kloramiinilahusega vm spetsiaalse desinfitseerimislahusega immutatud lapikestega)
  • pühi hoolikalt puuri-, spray- jmv otsikud (ning vii võimaluse korral steriliseerimisele) ja nende voolikud; hambakivi ultraheliga eemaldamise seadeldise otsik tuleb tingimata steriliseerida
  • pühi üldkasutatavad töövahendid (plümeriseerimislamp, käärid, medikamentide pudelid, komposiidi tuubid jne)
  • pühi kohtvalgusti käepide
  • pühi instrumentide aluslaud
  • pühi imurite otsad ja (kontamineerunud) voolikud
  • pühi abilauakeste pinnad (turbiini “piserdusraadius” on 1-1,5m) ja sahtlite käepidemed
  • pühi tooli (peatugi)
  • loputa ja pühi süljekauss
Põhimõte on see, et vahetult ravitöös kasutatud seadmed pühitakse esimesena. Puhastuslapikesi peab pühkimise ajal olema kaks:
  • ühega hoitakse kinni puhastatavast seadmest (näit. voolikust)
  • teise lapikesega puhastatakse
Lapikest vahetades takistatakse mikroobide levikut seadmelt teisele.
Ka tarvikute karbid ja täidismaterjalide tuubid ning purgid pühitakse enne kappi või sahtlisse tagasi asetamist.
III Järgmise patsiendi saabumisel
  1. pane valmis vajaminevad instrumendid
  2. aseta kaitseprillid ja -(paber)lina patsiendile
  3. pese ja/või desinfitseeri käed (käed pestakse vee-seebiga siis, kui need on silmnähtavalt määrdunud, muidu piisab 3-5ml alkoholiga desinfitseerimisest; harja kasutamine rikub käenahka)
  4. aseta näole kaitsemask (selle vastu puutumist edaspidi tuleb vältida) ja (kaitse)prillid
  5. panne kätte uued ühekordseks kasutamiseks mõeldud kaitsekindad (kontamineerunud/määrdunud kinnastega ei tohi enam puudutada “puhast” ümbrust)
  6. mujalt kui instrumendikarbist (näit. sahtlist, kapist) ulatab tarvikuid (näit. puurid, matriitsid, vatikuulid, tihvtid) abistaja eraldi puhaste (vajadusel steriilsete) pintsettidega
 
HAMBARAVITÖÖ ERGONOOMIA
Ergonoomia tähendab eelkõige töömeetodite, -vahendite ja -keskkonna kohaldamist inimese bioloogilistele võimetele ja funktsioonidele sobivaiks. Konkreetsele töötajale tähendab see tööohutuse lisandumist, (hambaravis eelkõige luu-liigese aparaadi) tervise säilumist ja tootlikkuse suurenemist.International Organization for Standardisation on välja töötanud standardi (ISO 3246) hambaravitöö ergonomeerimiseks. Selle järgi on hambaarst ja õde(assistent) heas tööasendis, kui nad
  • väldivad selgroo väändumist ja painutamist
  • hoiavad õlavöötme horisontaalasendis
  • hoiavad küünarnukke võimalikult keha lähedal
  • hoiavad sõrmed, randmed ja käed võimalikult lõdvestunuina.
 
Töötooli kõrgust ja seljatuge peab saama reguleerida istuja mõõtude järgi. Töötoolis tuleb sirge seljaga pidevalt toetuda umbes 15 cm kõrgusel kindlalt püsiva seljatoe vastu. Istumiskõrgus on õige, kui jalgade (täistaldade) toetudes maha moodustab põlveliigese nurk 90-100 kraadi.
 
Lisaks õlavöötme, küünar- ja randmepiirkonna staatilise lihastöö minimeerimisele, tuleb tähelepanu pöörata ka liigeste võimalikult loomulikele tööliikumistele. Soovitatuim õlaliigese töönurk on 0-30 kraadi keha pikitelje suhtes.Küünarliigesele on parim 90-100 kraadine töönurk. Rannet koormab kõige vähem keskasend.
 
Patsiendi horisontaalne asend ravi ajal ei ole veel kõigile tuttav. Paljud patsiendid tunnevad sellise asendi ees alguses hirmu eelkõige kaitsetuse tunde tõttu. Hirmu võivad süvendada ka pimestav kohtvalgus ja varasemad ebameeldivad hambaraviprotseduuri kogemused. Seepärast tuleks visiidi alguses selgitada, mis patsienti ees ootab ja miks nii tehakse. Tumedad kaitseprillid kaitsevad ereda valguse eest.
 
Ravitooli õige asend on füsioloogilise tööasendi eelduseks. Operatsioonivälja kaugus arsti ja õe silmadest on keskmiselt 30-40cm.
Põhi(horisontaal)asendile lisandub nägemisvälja täpsustamine ravitooli peatoe ja/või padja abil, millega üritatakse saada ravitav oklusaaltase võimalikult horisontaalseks. Praktikas tähendab see ülalõaluus töötades patsiendi “pea kuklasse ajamist” ja alalõua hammaste korral “lõua vastu rinda surumist”.
 
Ravi ajal viibib hambaarst “kella 9 asendis” ja õde sümmeetriliselt vastas “kella 3 asendis”, mille puhul on võimalik peeglit kasutamata otse näha suuremat osa hambapindadest. Kui suupeegli kasutamine on vältimatu (näit intsisiive ravides), peaks arst töötama kl 11-12 asendis ja õde vastavalt kl 4-5 asendis.
 
Patsiente, keda tervislikel põhjustel (raske hüpertoonia, südame-, hingamis-, liigeshaigus, ülekaalulisus, raseduse lõpp-periood) ei või lasta alla horisontaalasendisse, ravitakse seistes, sest nii on see vähem kurnav kui pidevalt ettepoole kummardudes (staatilises lihaspinges) töötamine. Ka seistes peaks säilitama hea rühi, keha sümmeetrilise asendi ja tasakaalu jaotumise kahele jalale.
 
Sit-down tehnikas peab ka hambaarstiabistaja nägema operatsioonivälja ja samas säilitama füsioloogilise tööasendi. Ka õe jalad peavad mahtuma ravitooli peatoe alla. See eeldab arsti ja õe jalgade vaheliti asendit.
 
 
“Neljal käel” töö tähendab hambaarsti ja õe ühistööd. Hambaarsti abilise töö seisneb eelkõige imuri ja vee–õhu püstoli kasutamises ning tarvikute ja instrumentide kätte andmises ja vahetamises.
 
 
Imuriga tagame töökohal hea nähtavuse imedes vedelikke ja preparatsioonipuru ning samas hoides töökohast eemal põske, huult või keelt. Nii toimub ka pehmete kudede kaitsmine, vajadusel võib appi võtta ka peegli.
 
Instrumentide vahetuse eesmärgiks on teha ravitöö võimalikult sujuvaks. Abiline ulatab vasaku käega instrumente (võimalikult operatsioonikoha lähedal) nii, et arst ei peaks katkestama tööd. Hambaarst peab suutma säilitada pideva nägemis(vajadusel ka sõrm)kontakti operatsiooniväljaga. See eeldab, et õde tunneb ravitöö etappe ja konkreetse arsti töömeetodeid.
 
Patsiendi uurimine
ANAMNEES
Patsiendilt anamneesi “võtmine” eeldab lisaks kliinilistele teadmistele ja oskustele ka arsti võimet patsienti mõista ja kaasa elada (empaatiat).
Anamneesi ei võeta hambaravitoolis lamavalt patsiendilt. Patsient peab saama mugavalt istuda. Veelgi paremini õnnestub see näiteks kirjutuslaua ääres (nägemiskontaktis) patsiendiga rahulikult vesteldes ja samal ajal märkmeid tehes.
Anamneesi andmed on konfidentsiaalsed. Patsient peab olema kindel, et tema eluloolised andmed ja haiguslugu jäävad vaid tema raviarsti teada. Ka arsti abistav personal võiks anamneesi võtmise ajaks peenetundeliselt kuuldekauguselt eemalduda.
Hambaravis sobib kõige paremini lühike sisehaiguste anamnees (patsiendi ravikaardil), kuhu vajadusel saab teha täiendusi. Patsiendi poolt ooteruumis täidetud autoanamnees on hea alus täpsemaks anamneesiks. Tähelepanu tuleb pöörata eelkõige elutähtsatele organitele (süda ja vereringe). Eraldi tuleks tähelepanu pöörata süljeeritust vähendavatele haigustele ja/või ravimitele. Ravikaardile kirjutatakse, millal haigus algas, kus ja kuidas on kulgenud ravi, kas esineb ägenemisi jne. Tõsisema haiguse korral ei peaks vajaduse korral häbenema konsulteerimist raviarstiga (vastava ala spetsialistiga). Tähtis on üles märkida patsiendil esinev ravimtundlikkus (allergia).
Kui patsient kasutab ravimeid, märgitakse preparaadi nimi ja doosid kaardile. Nagu anamnestilise küsitluse eesmärk üldiselt, on ka ravimianamnees tähtis näiteks tuimestusmeetodi valikul. Kui ravim on hambaarstile tundmatu, tuleb viimasest Pharmaca Esticast kontrollida selle võimalikud interaktsioonid hambaravis kasutatavate medikamentidega.
(Üld)Arstiteaduslik Anamnees
  • sülje eritamist mõjustavad haigused
  • haigused, mille ravi või ravimid mõjuvad süljeeritusele
  • allergiad
  • ülekaalulisus
  • rasedus
  • seedeelundkonna funktsionaalsed häired (? erosioon)
  • diabetes
  • elukutse/amet
Suuõõne ja hammaste (hambaarstiteaduslik) anamnees
Hambahaiguste (kui “käitumishaiguste”) seisukohast on lisaks üldisele staatusele vajalik välja selgitada:
  1. toitumisharjumuste hindamine, söömispäevik
  • põhitoidukorrad ja nende vahel toimuvad “näksimised”
  • suhkrutarbimine ja janu korral kasutatavad joogid
  • eridieedi kasutamine
  1. tubaka suitsetamine, närimine
  2. suu ja hammaste tervislik seisund
  • ravile tuleku konkreetne põhjus
  • koduse hügieeni harjumused (harjamine, niit, raviained)
  • hambumuse iseärasused, alalõua liikumisrada, liigese “hääled”, peavalu, hammaste öine “krigistamine” ja kokkusurumine (bruksism)
  • hammaste valu, tundlikkus
  • parodontoloogiline anamnees: paha lõhn-maitse, igemete verejooks või tundlikkus, bruksism
  • hammaste liikuvus või nihkumine(-siirdumine)
  • limaskesta muutused, haavandid, põske hammustamised
  • aparaadid, proteesid suus (suust eemaldatavad ja mitteeemaldatavad)
  • proteeside vanus, välimus ja toimivus
  • põletikud ja traumad
  • sümptomid
  1. hambaraviteenuste kasutamine
  • varasem ravi, selle eripära, sagedus-korrapärasus
  • varasema ravi kvaliteet (näit. kir.op-id, ortodontiline ravi, depuratsioon, rtg-ülesvõtted)
  1. fluoriidide kasutamine
  • seesmine, väline
  • lapsepõlve elukoht
Üldstaatus
Üldine tervislik seisund (status universalis) selgub anamneesi võtmise ajal patsienti jälgides ja kuulates. Vanematelt patsientidel on vahest vajalik mõõta pulssi ja vererõhku. Ka patsiendi kätlemine annab informatsiooni tervislikust seisundist.
Status praesens täidetakse objektiivse uurimise abil. Kirja tuleks panna kõik, mis on hambaarstiteaduslikult tähelepanu väärt.
SUU SÜSTEMAATILINE UURIMINE
Suuväline uurimine
1. Vaatluse teel näo ja peapiirkonna ebasümmeetriad, värvi- ja muud võimalikud muutused (näit. lööve, kasvaja, haavand).
2. Palpeerides kaela- ja lõuapiirkonna suurenenud lümfisõlmed (1cm või suurem) ning süljenäärmete muutused.
Suu ümbruse ja intraoraalne uurimine
  1. huuled (värvus, pealisstruktuur, muutused)
  2. huulte limaskest (k.a suuesik, frenulum)
  3. põse limaskest (pigmentatsioonid, liikuvus jm)
  4. igeme piirkond (k.a alveolaarhari)
  5. keel (pealt, külgedelt, alt; katud, haavandid, tursed, värvimuutused, liikumistakistused)
  6. suupõhi
  7. suulagi (pehme ja kõva)
  8. palpeeri leitud limaskesta muutusi
Mälumisaparaadi fuktsionaalne uurimine
1. Suu maksimaalne avanemine ja küljele liikumised mõõdetakse mm-s; samas kuulatakse võimalikke lõualiigese poolt tekitatud helisid.
2. Tähtsamad lihased (m.temporalis, m.masseter) ja lõualiiges palpeeritakse.
3. Intraoraalselt suunatakse tähelepanu ülekoormuse ja bruksismi tundemärkidele (näit. läikivad bruksofassetid, purunenud täidised).
  1. Registreeritakse interferentsid eri mälumisliikumiste korral.
Hamba kõvakudede muutused
  • erosiooni
  • abrasioon
  • atritsioon
  • hüpoplaasia
  • hüpomineralisatsioon jms