Magnive

Lühidalt parodontoloogiast

Lühidalt parodontoloogiast

Hamba kinnituskoe haiguste etioloogia..

…on bakteriinfektsioon.

  • Mittespetsiifiline katuteooria (bakterite hulk)
  • Spetsiifiline katuteooria (virulentne mikroob)
  1. Host response = organismi vastupanuvõime

 

 

 

Gingiviidi (reversiibel) ja parodontiidi (irreversiibel = püsiv kahjustus) põhjustajateks on mikroorganismid. Tavaliselt bakterite kvantiteet, harvem kvaliteet ehk konkreetne virulentne patogeen.

Soodumus hambakinnituskudede (parodondi) haiguste tekkeks kasvab patsiendi organismi vastupanuvõime langusel ja mõnede organismi süsteemsete haiguste puhul (näit diabetes mellitus, sclerodermia, hypofosfatasia, Papillon-Lefevre syndrome jm). Alveooliluu destruktsioone võivad põhjustada ka hambumushäired ja traumad.

Konkreetselt esineb haiguse põhjustaja hambal katu ja hambakivi kujul. Hambakivi ebatasane pind pakub bakteritele suurepärast retentsiooni, mis omakorda “kindlustab” katu kiire juurdekasvu. Hambakivi on ka bakterite toksiinide “laoks” põhjustades nii pideva põletiku reaktsiooni sellega kontaktis olevates kudedes. Toksiine imendub ka juuretsementi ja dentiini. Sellise hamba juure pind on krooniline põletiku ülevalpidaja.

 

Parodontoloogilise ravi põhiülesandeks ongi põletikku põhjustavate tegurite elimineerimine s.t saada juure pind kõvaks, siledaks ja infektsioonivabaks –ehk pehmetele kudedele bioloogiliselt vastuvõetavaks.

Uuemate uuringute taustal võib väita, et parodontopatogeenid võivad sülje kaudu (näit suudeldes) nakkuda ka abikaasale nii, et tulevikus hakatakse uurima ja ravima samaaegselt parodontiiti põdeva patsiendiga ka tema abikaasat, nagu tehakse tänasel päeval suguhaiguste ravil.

Diagnoos

1. Terve hamba kinnituskude (periodontally healthy state)

2. Igemepõletik – gingiviit

    • Verejooks igemest
  • Kinnituskude pole hävinud

      2.1. Gingiviit, mille puhul süsteemsed tegurid puuduvad

        2.2. Süsteemsete teguritega kaasnev (spetsiifiline) gingiviit

  • Suguhormoonid
  • Ravimid
  • Üldhaigused

2.3. Akuutne nekrotiseeriv ultseratiivne gingiviit (ANUG)

3.Parodontiit = (marginaalne) periodontiit

3.1. Varane parodontiit (early onset periodontitis)

  • Puberteedi eelne (prepubertial)
  • Kohalik juveniilne (local juvenile periodontitis, LJP)
  • Kiiresti arenev (progressive adult periodontitis)
  • Süsteemsete teguritega kaasnev

        3.2. Täiskasvanu parodontiidid

  • Parodontiit, mille puhul süsteemsed tegurid puuduvad
  • Süsteemsete teguritega kaasnev (spetsiifiline) parodontiit

        3.3. Refraktoorne parodontiit

 

Lisaks diagnoosile jagatakse parodontiidid raskusastme järgi

1. Kerge (levis)

    • Verejooks
  • Ige taandunud või mitte
  • Horisontaalne luukadu ei ületa 1/3 juure pikkusest
  • 4-5 mm igemetaskud (CPI 3)

2. Raske (gravis)

  • Mäda ja/või verejooks igemest
  • Horisontaalne luukadu ületab 1/3 juure pikkusest
  • ³ 6 mm sügavad igemetaskud (CPI 4)
  • II või III astme liikuvus

3. Komplitseeritud (complicata)

  • Vertikaalsed luutaskud
  • Furgatsiooni paljastumine
  • parodontaalabstsess

 

 

Instrumendid hambakivi diagnoosimiseks

Kasutatakse spetsiaalseid mm- skaalaga igemetaskusonde.

 

Nende kasutamise põhimõtted:

    • kahjustada võimalikult vähe pehmeid kudesid
  • hambaarstil hamba pinnal võimalikult suur taktiilne tundlikkus
  • hamba pinnale ei saa jääda uurimata alasid

Igemetaskusonde kasutatakse igemetasku kuju ja sügavuse mõõtmiseks (ning anesteesia all ka luutasku topograafia uurimiseks). Furgatsioonide uurimisel kasutatakse spetsiaalselt selleks otstarbeks ettenähtud konksjaid furgatsioonisonde.

WHO-igemetaskusond.

 

 

WHO-igemetaskumõõtjal on 0,5 mm läbilõikega nupp-ots, mis kergendab igemealuse hambakivi avastamist ja samas vähendab valetaskute mõõtmise riski. Värvitud on ala 3,5-5,5 mm, mis kergendab alla 3 mm ja üle 6mm taskute avastamist (vajalikud CPI määramisel).

WHO-igemetaskumõõtjaga töötades soovitatakse kasutada ~20g suurust jõudu. See on väga väike jõud, mille kasutama õppimiseks paar nõuannet:

    • hoia sondi õrnalt kolme sõrmega (nagu pliiatsit)
  • mööda peegli ees enda igemetaskuid (ära unusta võtta kämblale lõua- või põsetuge)
  • seejärel torgi sondi torgi ~20 g jõuga nimetissõrme küüne alla – liigsuure jõu korral tekib valuaisting
  • mõõda uuesti oma igemetaskuid – nüüd juba õpitud 20 g jõuga, proovi leida tasku põhi ning juure ebatasasused
  • proovi tunnetada, et õrnalt sondi varrest kinni hoidmine annab selgema ettekujutuse tasku topograafiast.

 

Parodondihaiguste ravi

    …eeldab tihedat koostööd patsiendiga (kooperatiivsust).

Patsiendi ülesandeks

    …on õppida hammaste eest kodus hoolitsema (“kodune ravi”).

Hambaarsti ülesanded

1. haiguse diagnoosimine

  • kliiniline
  • röntgenoloogiline
  • mikrobioloogiline
  • biokeemiline

2. patsiendi informeerimine

  • haiguse olemusest
  • seleta patsiendile hamba ja selle tugikoe anatoomiat
  • haiguse põhjustajaks bakteriaalne katt
  • samas dieedinõuanded
  • tubaka suitsetamise seos igemehaigustega
  • näita rtg-pildilt põletiku põhjustatud luukadu (luutaskud)
  • ja sümptomitest
  • igeme verejooks
  • punetus
  • “puudutustundlikkus”
  • igemeturse (ödeem)
  • paha maitse suus
  • paha lõhn suust (foetor ex ore)
  • hammaste lisandunud liikuvus (“lõnkumine”)
  • hammaste kohalt siirdumine

3. patsiendi motiveerimine

  • näita patsiendile peegli abil nii põletikus kui ka tervet iget
  • näita hambakattu ja seleta, et see pole ainult toidujäänus vaid hamba pinnale kasvanud mikroobide kiht
  • seleta katu-hambakivi ja igeme põletiku seos
  • näita koht, kus katust on moodustunud hambakivi
  • seleta, et katt ja hambakivi kasvavad igeme all järjest sügavamale ja vastavalt tungib ka hambakinnitust hävitav põletik sügavamale
  • näita rtg-pildilt kuidas luuserv “põgeneb” põletiku eest järjest sügavamale
  • näita patsiendile ravi kuludes peegli abil, kuidas igeme põletiku nähud vähenevad
  • kiida, kui “kodune ravi” on hästi õnnestunud
  • selgita, et eeskujuliku suuhügieeniga võib tulevikus ära jääva hambaravi arvelt kokku hoida raha, millest piisaks auto ostmiseks

    Motiveerimist kergendavad

    • Lihtsad selgitused ja juhised
  • Hea arsti-patsiendi suhe
  • Kontrollvisiidi aja meeldetuletamine
  • Täpne informeerimine haiguse kulust
  • Positiivne tagasiside
  • Erikäitumist nõudvate “riskipatsientide” äratundmine.

 

Ravikuuri üldine sisaldus

  • Hamba kinnituskudede (mittekirurgiline) baasravi (põhiravi)
  • Taastav (restorative) ravi
  1. Suutervist säilitav ravi (maintenance care)

1. Baasravi (põhiravi)

  • informeerimine

  • motiveerimine

  • instrueerimine (hammaste puhastamise õpetus ja kontroll)

  • depuratsioon (juurepinna infektsioossest ladestusest puhastamine)

           Jäme depuratsioon

  • kivi eemaldamine ultraheli-vibraatori ja sirbiga
  • täidiste ja kroonide ülemäärade tasandamine

        Peendepuratsioon (scaling & root planing)

  • lõplik hambakivist puhastamine (küretiga) ja juurte pindade silumine (kürett + PKME)

2. Taastav ravi (restauratsioon)

  • endodontiline ravi
  • karioloogiline ravi
  • (parodontaal)kirurgiline ravi
  • ortodontiline ravi
  • proteetiline ravi

3. Ravitulemusi säilitav ravi

  • individuaalselt määratud kontrollvisiidid: recall (2-nädalase, 1-kuulise, 3-kuulise, 6-kuulise või aastase intervalliga)
  • (selle võib läbi viia ka eriväljaõppega suuhügienist)
  • kord parodontiiti haigestunu jääb paro riskipatsiendiks kogu eluks (soodumus olemas)

Säilitav ravi (Maintenance care)

  • takistab katu kasvu subgingivaalsele
  • ennetab hambakinnituskudede põletiku kordumist
  • ennetab kinnituskudede hävinemist

 

Baasravi planeerimine

1. patsiendi informeerimine ja motiveerimine

2. jämedepuratsioon

  • kivi eemaldamine ultraheli-vibraatori ja sirbiga
  • täidiste ja kroonide ülemäärade tasandamine
  • (bakteri näite võtmine sügavast igemetaskust)

3. suuhügieeni abivahendite valik ja nende kasutamiseõpetus = instruktsioon

4. esmaabilaadsed toimingud

    • kaariese esmaabi – ajutised täidised (saneerimine)
  • lootusetute hammaste eemaldamine
  • liikuvate hammaste “oklusiooni kergendamine” (hambumuse alustav tasakaalustav lihvimine)

5. plaanipärane ja süsteemne peendepuratsioon sekstantide kaupa (kõige aeganõudvam etapp)

6. koduse ravi õnnestumise kontroll

7. hambumuse tasakaalustamine (kui vajalik)

8. professionaalne pastapuhastus (PKME) ja fluoriidikuur (lakkimine)

  • Raviplaani koostamisel arvesta
  • patsiendi soove
  • väldi valu tekitamist
  • esteetikat
  • hammaskonna funktsiooni taastamine
  • rõhuta patsiendi omavastutust ravi õnnestumisel

 

Hambakivi eemaldamine ja juure pinna silumine (scaling and root planing)

Hambakivi eemaldamise (scaling) all peetakse silmas hambakivi puhastamist kõikjalt hambapinnalt parodontaalsest kinnitusest koronaalsemalt. Igeme serva suhtes jagatakse see supra- ja subgingivaalseks kiviks.

Juurepinna silumiseks (root planing) nimetatakse operatsiooni, mille käigus eemaldatakse jäänukhambakivi ja infektsiooni poolt kahjustatud juuretsement ning mille järel juure pind poleeritakse siledaks ja kõvaks. Mida siledamaks juure pind saadakse, seda tõenäolisem on, et tsementi imendunud põletikku põhjustanud antigeenid on eemaldatud ning sellega kliinilise ravi eesmärk saavutatud. Hoolikas juure pinna silumine kergendab ka patsiendi koduse ravi – suuhügieeni – õnnestumist ning võimaliku hambakivi eemaldamist tulevikus.

 

Instrumendid hambakivi eemaldamiseks

Hambakivi eemaldamiseks on leiutatud palju erinevaid käsiinstrumente ja vibratsioonil põhinevaid aparaate.

1. Ultraheli-aparaadid

..on kasutuskõlblikud üksnes jämedal depuratsioonil– hambakaelal igeme servas oleva vana ja kõva hambakivi eemaldamisel.

Kasutamisel:

    • Kerged (surve 50- 100 g) “libistavad” liigutused
  • Hamba pinnaga tangensiaalne puude
  • Veejuga suunatakse instrumendi tippu

Ei tohi kasutada

    • areneva juurega hambal (lastel)
  • Pace-maker‘iga patsiendil

Ultraheli aparaadi halvad küljed:

    • hambaarstil puudub juure pinnal igemetaskus “pimedana” töötades taktiilne tundlikus, sellest johtuvalt jääb taskusse pea alati jäänukkivi
  • parodontiidi raskusastme kasvades muutub keskkond anatoomiliselt nii mitmekesiseks, et seal töötamiseks ei leidu aparaatidele terasid
  • mõned uurimused on näidanud, et “ultraheliga” silutud hamba juure pinnal leidus umbes kaheksa korda rohkem endotoksiine kui käsi-instrumentidega ravitud juurepinnal
  • on täpselt uurimata, millise šoki põhjustavad ultrahääle-aparaadid pulbile “ülalhoidva ravi” (maintenance care) jooksul, mil ultrahäält kasutataks korduvalt kindla ajavahemiku (tavaliselt 3-6 kuu) järel
  • seega tuleb gingiviidi ja parodontiidi ravi õnnestumiseks lisaks UH-aparaadile kasutada ka käsiinstrumente. Parima tulemuse nii hambakivi eemaldamisel kui ka juure pinna silumisel annavad küretid (ja sellele järgnev PKME).

2. Käsiinstrumendid

    2.1. Sirbid

Sirbi ristläbilõige on kolmnurkne, tera ots on terav. Kasutatakse eelkõige aproksimaalselt pinnalt supragingivaalse kivi eemaldamiseks. Crane-Kaplan, minisirp, minikaplan on kõik 2-päised hambakivi instrumendid.

    2.2. Küretid

Kürettide üldised omadused:

    • need on peenemad ja “saledamad”, kui muud vastavad instrumendid, mis tagavad suurema taktiilse tundlikkuse ning juurdepääsu muidu raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse.
  • ümardatud tera selg ja ots säästavad igemetasku sisepinda suurematest traumadest.
  • lõikava tera kumerus võimaldab tera head adaptatsiooni kumeral juure pinnal.

Küretid jaotatakse üld- ja eri- ehk Gracey kürettideks.

 

 

 

 

Üldküreti

...töönurk on 45-90  (optimaalseim 80 ) ja kasutatakse neid vaid suurt jõudu nõudval jämedal depuratsioonil kõikidelt hambapindadelt. Teraosa lõikab mõlemalt küljelt ning tera ots on ümardatud. Tänapäeval on ehk enam kasutatud 2-päised McCall‘i üldküretid.

 

Gracey küretid

…on kohaspetsiifilised (14 eri tüüpi terasid) paarilised lusikataolised põhilised hambakivi eemaldamise instrumendid. Lõikav on ainult tera üks serv, teine (igemepoole jääv) serv on ümardatud (atraumaatiline). Tipp on ümardatud nii, et see sobib subgingivaalse hambakivi eemaldamiseks ja juurepindade silumiseks. Dr.Gracey leiutas oma eriküretid 40ndatel aastatel. Need võimaldavad töötada ka sügavates taskutes, avanenud furgatsioonides, juurte nõgusatel pindadel ja muidu kitsastes tingimustes.

 Terade numbrid vastavalt kasutuskohale:

    • 1-2 esihambad
  • 3-4 esihambad ja premolaarid
  • 5-6 esihambad ja premolaarid
  • 7-8 molaaride bukaalsed ja lingvaalsed pinnad
  • 9-10 molaaride buk.ja lingv.pinnad
  • 11-12 molaaride mesiaalsed pinnad
  • 13-14 molaaride distaalsed pinnad.

 

 

Saadaval on ka vastavad Gracey miniküretid ja spetsiaalsed furgatsiooniküretid.

 

   

 

    2.3. Haagid

Haake on nelja eri tüüpi, mille terad on painutatud eri suundadesse. Haagil on üks lõikav tera, mida kasutatakse hambakivi eemaldamiseks vastavalt fatsiaalselt, lingvaalselt ja aproksimaalselt pinnalt

 

 

3. Pöörlevad hambakivi eemaldamise instrumendid

“Viking” leegikujuline teemant on mõeldud eelkõige furgatsioonide silumiseks.

 

Subgingivaalse hambakivi eemaldamise tehnika

    1. Vali sobiv kürett.
  • Modifitseeritud pliiatsi haare.

Keskmise sõrme ots on instrumendi kaelal, teisest liigesest painutatud nimetissõrme ots asetseb kõrgemal samal poolel; pöidla ots asub poolel maal nende vahel instrumendi vastasküljel.

  • Leia sobiv sõrmetugi (puhastatava või naaberhamba kroonilt).
  • Vii tera lõikav serv kontakti hambaga (igeme serva kõrgusel).
  • Anna instrumendi terale õige adaptatsiooni nurk (0 ).
  • Vii tera taskupõhjani.
  • Anna terale õige töönurk (45-90 ), küreti kaela terale eelnev osa hoitakse paralleelne hamba pikiteljega.
  • Anna terale kerge lateraalne surve.
  • Soorita kergeid “uurivaid” tõmbeid piki hambapinda avastamaks hambakivi ja ebatasasusi.
  • Leidnud hambakivi, tee tugevamat lateraalset survet kasutades lühikesi üksteist katvaid kivi eemaldavaid tõmbeid, liikudes (tsirkulaarselt) mööda hambapinda ning säilitades tera korrektse tööasendi.
  • Jätka kergema lateraalse survega pikkade üksteist katvate tõmmetega, vähendades survet seda mööda, kui juurepind muutub siledaks ja kõvaks.
  1. Säilita kogu protseduuri ajal tera täpne adaptatsioon hamba pinna suhtes.

Kürette kasutades püütakse vältida sõrmede ja käelaba liigutusi, kõik tööliigutused lähtuvad (randmest ja) küünarvarrest ning toimuvad (keskmise sõrme) tugipunkti ümber. See tagab ohutu ja täpse tõmbe, väsitamata samal ajal sõrmi, mida vajame instrumendi korrektseks adapteerimiseks juure pinnale.

Hea tulemuse saavutamiseks on tähtis hambaarsti ergonoomiline ja süstemaatiline töö. Põhimõtteliselt saab kõik hamba pinnad puhastada hambaarsti istudes “kella 3-asendis”. Vaid alumisi esimesi hambaid on mugavam puhastada “kella 12-asendis”.

 

Parodontiumi ravi medikamentidega

Süsteemne ja kohalik antimikroobne ravi on vaid väärtuslik lisa mehaanilisele puhastusele teatud juhtudel.

Ravimitele asetatud nõudmised:

    • kontrollitud mõju vastavale patogeenile
  • piisav “kontsentratsioon” ravitavas piirkonnas (igemetaskuvedelikus)
  • piisavalt pikk retentsiooni aeg ravitavas piirkonnas.

 

Parodontoloogilised indeksid

1. CPI(TN) määramine

Community periodontal index (of treatment needs).

Sekstandid:

17-14 13-23 24-27
47-44 43-33 34-37
    • saavad parodontiumi seisundit iseloomustava väärtuse
  • et sekstanti üldse registreeritaks, peab seal olema vähemalt 2 toimivat hammast
  • puuduv sekstant märgitakse ristiga

Koodi määramisviis:

  • täiskasvanul
  • uuritakse kõiki sekstandi hambaid
  • kirja pannakse kõige halvem leid
  • lastel ja noortel kuni 20nda eluaastani
  • uuritakse ainult ühte sekstandi (indeksi) hammast
  • 16 11 26
    46 31 36
  • kirja pannakse halvim leid

Uuurimine:

  • WHO igemetaskumõõtja
  • uuritakse 1)tasku sügavus 2)hambakivi 3)verejooks

Kirja pandavad koodid:

    • 4 = 6 mm või sügavam tasku
  • 3 = 4-5mm haige tasku
  • 2 = supra- või subgingivaalne hambakivi, täidise ülemäär (overhanging filling)
  • 1 = sondeerimise järgne verejooks igemest (nn. “kerge käsi”)
  • 0 = haiguse tunnuseid ei avastata

                        

Ravi vajadus vastavalt saadud koodidele:

  • 0 = ravi ei vajata
  • I = suuhügieeni (“koduse ravi”) õpetus (kood 1)
  • II= I + depuratsioon (koodid 1 ja 2)
  • III=I+II+eriline ravi (kood 4)

Soovitusi CPI kasutamiseks:

Hamba tugikudede tervise registreerimine algab kõige hiljem alates 7. eluaastast. 6-19-aastastel registreeritakse ainult ideksihambad: esimesed molaarid, 11 ning 31. Kuni 11nda eluaastani registreeritakse ainult koodid 0, 1 ja 2. Taskute mõõtmine selles eas annab vale tulemuse, kuna periodontaalne ligament ei ole veel täielikult valminud.

12-19.a vanustel registreeritakse kõik koodid, aga ainult indeksihammastel. Koodid 3 ja 4 oleks hea kontrollida BW (bite-wing) röntgenpildilt.

Täiskasvanutel uuritakse igast sekstandist kõigi hammaste kinnituskudede tervist ja kirja pannakse kõige “halvem” leid (suurem koodinumber). Ei registreerita selgeid valetaskuid (igeme hüperplaasiat vm). Õnnestunud parodontiidi ravi tulemusena tekkinud terve kontaktepiteeli registreerimine sügavaks taskuks jääb ära, kui sondeerimisel ei kasutata soovitatust (20 mg) suuremat jõudu.

Tulemuste hindamine:

    • suurim ravi vajadus jagab patsiendid selle järgi, kas nad vajavad keerulist (parodontoloogi) ja/või palju ravi (kood 4), eriväljaõppega hambahooldaja või hambaarsti poolt sooritatavat baasravi (koodid 2 ja 3) või suuhügieeni õpetust (kood 1).
  • hambatugikudede tervist hinnatakse koodi 0 saanud sekstantide arvuga. See iseloomustab kõige paremini koduse ravi õnnestumist. WHO järgi on parodontiumi seisund hea kui pooled kuuendikest on saanud koodi 0.
  • hammastega sekstantide arv on tähtis täiskasvanute parodontiumi ravi tarbe hindamisel. Hambutul näiteks ei ole parodontaalse ravi tarvet, kuid samas ei ole tal ka terveid sekstante.

 

Visible Plaque Index, VPI (Ainamo & Bay 1975)

Registreeritakse silmaga nähtav katt hamba neljalt pinnalt. Arvutatakse mitmel protsendil hambapindadest seda esineb. Tihti registreeritakse katt vaid indeksihammastelt.

Katukaart (Attström jt.1976)

Katu värvimise järel märgitakse plakikaardile punase värviga need hambapinnad, mida patsient õige suuhügieeni korral oleks olnud võimeline puhastama. Katukaarti kasutatakse põhiliselt õige harjamistehnika õpetamisel.

Gingival Index, GI (Löe &Silness 1964)

Instrumendid: igemetaskumõõtja ja peegel. Hea valgustus. Hambad ja igemed kuivatatakse õhuga. Hindamine:

  • 0 = terve ige, helepunane, kuivatamise järel tuhm, nüri instrumendiga vajutades elastne.
  • 1 = kerge põletik, igeme serv punetav või lillakas, kergelt paistes, pind siledam, konsistents vähem elastne, igeme taskust suurenenud eritus.
  • 2 = mõõdukas põletik, pind punane või lilla ning läikiv, igemeserv turses, ige hakkab veritsema juba õrnal nüri instrumendiga silitamisel.
  • 3 = raske põletik, pind punane või lilla ja paistes, verejooks algab juba suruõhuga kuivatades, ultseratsioon.

Kahtluse korral registreeritakse väiksem kood. Aproksimaalpindadel uuritakse papilli nii oraalselt kui bukaalselt ning registreeritakse suurem väärtus. GI saame kui arvutame hamba pindade keskmise indeksi.

 

Gingival Bleeding Index ehk Bleeding after/on probing GBI e. BAP e. BOP (Ainamo &Bay 1975)

Registreeritakse igeme verejooks ehk GI väärtused 2 ja 3.Hambaid eelnevaalt ei kuivatata. Igemetaskusond viiakse korduvalt umbes 20 grammise jõuga igemetaskusse nii , et see ei tekitaks valuaistingut. Oodatakse 10-15 sek. ja registreeritakse veritsus kui see ilmneb. Arvutatakse igemeveritsusega hambapindade protsent.

GBI annab paljudel juhtudel suuhügieenist parema pildi kui VPI, kuna tavaliselt on enne hambaarsti juurde tulekut hambaid harjatud hoolikamalt.

 

Probing Pocket Depth, PPD

Igemetasku sügavus mõõdetakse millimeetrites igeme servast igemetasku põhjani. Kuna terve igemetasku sügavus on 1-3 mm, märgitakse registreerimislehele vaid 4 mm ja sügavamad taskud ühe millimeetrise täpsusega.

Igemetasku sügavuse järgi hinnatakse ravi tulemusi nii põhi- kui ka võimaliku kirurgilise ravi lõppedes.

Loss of Attachment, LA

Määratakse igemetaskusondi abil. Mõõdetakse emaili-tsemendi piiri ja igemetasku põhja vaheline kaugus 1 mm täpsusega.

Mobilty Index, MI (Ramfjord 1959)

Hamba liikuvuse hindamiseks kasutatakse peegli vart ja sõrme.

  • 0 = patoloogilist liikuvust ei ole
  • 1 = liikuvus on alla 1 mm horisontaalsuunas
  • 2 = liikuvus on üle 1 mm horisontaalsuunas, kuid hamba mälumisfunktsiooni see veel ei häiri
  • 3 = hammas liikuv lisaks vertikaalsuunas; hamba normaalne talitlus on häiritud.

 

Retention Index, RI, (Björby & Löe 1967)

Sellega määratakse katu retentsiooni võimaldavaid tegureid. Kasutatakse 3 indeksit.Retentive Decay, RD / Retentive Fillings, RF / Retentive Calculus, RC

  • 0 = hamba gingivaalsel kolmandikul ei leidu kaariest/täidise ülimäära/hambakivi
  • 1 = supragingivaalne kaaries/ülimäär/kivi hamba gingivaalsel kolmandikul
  • 2 = subgingivaalsele ulatuv kaaries/ülimäär/kivi
  • 3 = 1-2 mm igeme alla ulatuv kaaries/ülimäär/kivi

 

Retention Prevalence Index, RPI (Ainamo 1982)

    • 0 = hambakivi ei leidu
  • 1 = nähtav supragingivaalne kivi
  • 2 = subgingivaalne kivi
  • 3 = puhastust takistav täidise ülemäär
  • 4 = igeme piiril olev kaaries, mis võimaldab katu retentsiooni.

 

 Hambakivi instrumentide teritus

Üldiselt teritamisest.

Head ja teravad instrumendid on hambakivi eemaldamise vältimatu eeldus. Iga operatsioon nõuab spetsiaalset instrumenti, mis peab olema terav. Hea teritatavus on korraliku instrumendi eelduseks. See kiirendab ja kergendab tunduvalt muidu aegaviivat ja väsitavat tööd.

Instrumente peab teritama pidevalt. Steriliseerimisele eelnevast rutiinsest teritusest ei piisa, vaid seda tuleb tihti teha ka patsiendi viibides ravitoolis, sellepärast peab igas instrumentide komplekti karbis kaasas olema ka “kivi”.

Nüri instrumendiga töötades:

    • kurnab see nii patsienti kui ka töö sooritajat.
  • hambakivi saadakse ainult osaliselt eemaldatud, selle pind muutub siledaks, mille järel allesjäänud hambakivi avastamine ja eemaldamine osutub väga raskeks.
  • peab kasutama liiga suurt jõudu, mille tulemusena eemaldub hambakivi ainult osaliselt või murdub.
  • mida nürim instrument on, seda raskem on teritamisel sellele tagasi anda õiget kuju.

 

 

Kürettide teritamine

Teritatakse pääsunurga poolt. Küretti teritatakse kogu tera pikkuses, mitte ainult tipmisest kolmandikust. Küreti pea ümardatakse. Küreti kuju taastatakse enne teritamist.

Instrumendi tera peab olema hamba pinnal õige nurga all, ainult siis annab see soovitud efekti. Et me oskaks instrumenti õigesti teritada, peame teadma selle õiget kuju ja tööasendit. Piltlikult on see järgmine:

Töönurk: hamba pinna ja küreti tasase pinna vaheline nurk.

Pääsunurk: hamba juure pinna ja küreti hamba vastu jääva külje vaheline nurk.

Teranurk: küreti lõikava tera poolt moodustatud nurk.

 

Teritamisel pea meeles:

    • teritatava instrumendi kuju ja kasutamise viisi peab täpselt teadma
  • tööpaigal olgu hea valgustus.
  • vahest peab enne tõelist teritamist andma instrumendile tagasi selle õige kuju, sest korduval teritamisel küreti teritatav külg pikeneb, sellise instrumendiga töötamine nõuab rohkem aega ja jõupingutusi.

Selle vältimiseks antakse küretile kõigepealt õige kuju. Joonisel viirutatud ala korrigeeritakse.

Küreti suuremad parandused tehakse karborundumkiviga, viimistlus toimub arkansaskiviga.

Küreti tera otsa kuju säilitatakse ümmargusena. Sirbi moodi terav pea kahjustab pehmeid kudesid subgingivaalse kivi eemaldamisel.

 

Teritamise ajal on tähtis instrumendi toetamine. Tavaliselt:

    1. toetub instrumendi ots teritaja nimetissõrme vastu (vt joonis)
  • on instrument teritaja rusikas, tera teritaja poole
  1. on instrument toetatud näiteks laua või spetsiaalse toe vastu.

Terituskivi peetakse õige nurga all (70-80 ) küreti tasase pinna suhtes ning kivi liigutatakse ühtlaselt sama nurga all. Kivi peab olema küreti teraga kogu aeg kontaktis. Kõige kergemini püsib kivi samas asendis, kui kasutatakse lühikesi, edasi-tagasi liigutusi, “lukustatakse” ranne ja liigutatakse kätt vaid küünarvarre ja õla lihaseid kasutades.

 

Terituse õnnestumise kontroll.

Küreti lõikava osa teravust on kõige lihtsam kontrollida sõrmeküünt kaapides. Terav instrument lõikab raskusteta küüne pinnast laaste. Ka sõrme sisepinna nahk sobib hästi. Õigem on selleks kasutada spetsiaalset akrüülplaadikest või -pulka.

Teravust võime kontrollida ka visuaalselt. Vastu valgust vaadates läigib lõikavast terast vaid nüri koht. Terituse õnnestudes ei murra tera enam valgust (st on matt).

 

Tavaliselt kasutatavad teritusvahendid.

1. Käsikivid (luisud).

  • karborundum- ja indiaviilid
  • arkansaskivi

2. Puuritera asemele kinnitatavad Moyco-kivid

3. Teritusaparaadid (tavaliselt elektrimootoriga: näit LM Rondo).

Luiskudest karborundum- ja indiaviile kasutatakse rohkem küretile õige kuju andmisel.

Arkansaskivi on kvartskivi, mis säilitamisel nõuab pinnale õhukest õlikihti. Puhastatakse seda tavalise seebi ja harjaga. Järele jäänud metallipuru saab ära näiteks bensiini kasutades.

Arkansaskivi on nn “kõva” kivi, mille vastu instrumente teritades see ka ise nürineb. Sile ja läikiv kivi pind “remonditakse” näiteks piisavalt pika silindrikujulise karborundumkiviga. Arkansaskivi pind peab samas jääma tasaseks.

Kivi peaks alati olema kergelt õlitatud. Sellega välditakse teritatava instrumendi tera kuumenemist ning ka metalli tolm ei tungi kivisse. Kuumenemist saame vältida ka kasutades teritusel väiksemat survet.

Pöörlevad terituskivid ja -masinad. Kiire ja tõhus teritusviis, mis nõuab teritajalt kindlat kätt ja täpseid teadmisi instrumendi kujust.

 

Tavalised vead teritamisel

    1. lõikav külg on liiga pikk, raske teritada – küreti kuju on jäänud taastamata
  • teritusnurk ei ole 70-80 
  • õige
  1. tera on kulutatud liiga õhukesaks
  2. küreti pea on jäänud ümardamata

 

Sirpide teritamine

Instrumendi töö-osa on sirbikujuline, läbilõige kolmnurkne, kaks lõikavat pinda, teranurga suurus kõigub 60-80o vahel. Lihvitakse mõlemalt poolt külgedelt, üldiselt arkansaskiviga, kivi kas laual või käes.

 

 Haakide teritus

Teritus- pääsunurga poolt.